Queen Mary ship.
Seiklused USAs

Queen Mary pardal

Järjekordne kaunis päiksepaisteline päev Los Angeles’is ootas meid ees päeval, mil olime plaaninud külastada Queen Mary kruiisilaeva. Laev, mis oli kiirem ja suurem kui Titanic, oli elegantne ning peen. 1936. aastal, mil laev vette lasti, pidasid rikkurid ja kuulsused Queen Maryga sõitu ainuõigeks viisiks, kuidas reisida üle Atlandi ookeani. Teise maailmasõja algusega 1939. aastal, muudeti laev sõjaväe transpordilaevaks, millega veeti sõdureid ja sõjavange.

Pärast sõda seilas Queen Mary veel kaks aastakümmet enne, kui see Los Angelesi Long Beachi sadamas dokiti. Nüüdseks on Queen Mary laevast saanud hotell, muuseum, populaarne külastusobjekt ning ürituste korraldamispaik. Meie kuulsime laeva põnevast ajaloost Queen Mary kummitustetuuril.

Queen Mary ship.

Queen Mary laev.

Queen Mary laevas sees

Kogu külastus oli meile Los Angelesi Go Cardiga tasuta. Sissepääsus (kassade juures) anti meile lisaks valida üks ekskursioon. Valisime kummitustetuuri, kuna see tundus meile kõige põnevam. Kõigepealt avastasime laeva aga omapead. Alustasime masinaruumist. Masinaruum oli üüratult suur. Seal oli igasugu masinaid ja nuppe, mille funktsioonist polnud aimugi. Kui masinaruumist trepist üles tulime, olime taas galeriis. Galeriis oli palju pilte ja jutte laevast ja selle kuulsatest külastajatest. Laevas oli isegi 4D kino, kuid sinna me ei jõudnud.

The engine room.
Masinaruum.

Päris põnev oli kõndida mööda Queen Mary laeva koridore. Kõik tundus nii vanamoodne kuid peen. Mõelda vaid, et need uksed koridoris, mis kunagi viisid laevakajutitesse, viivad nüüd hotellitubadesse. Korduvalt eksisime laevakoridorides ära, kuna kõik keerakud tundusid samasugused olevat. Meil oli laevakaart, mille abil otsisime ühte kindlat kohta, kuhu tahtsime minna, kuid see asus laeva eesotsas. Mõne korruse koridorid olid meile, kui laeva külastajatele, keelatud läbimiseks. Lubatud oli kasutada vaid üht kindlat korrust, et laeva esiotsa jõuda. Nii me siis otsisime neid õigeid koridore ja õigeid treppe, et kohale jõuda.

Toad, mida pardal nägime

Kusagil laeva pardal nägime ka kapteni ja teiste laevatöötajate tubasid sellisena, nagu need omal ajal olid. Isegi laeva haiglaruumi võisime Queen Mary pardal näha. Haiglaukse kõrval seinal oli aga silt nimedega, kaks nimekirja. Üks oli reisijatest, kes laevapardal olid surnud, ning teine töötajatest. Nime kõrval oli surmakuupäev, rahvus (kui oli teada) ja surmapõhjus. Nimekirja all oli tekst, et see ei ole kindlasti lõplik nimekiri. Kuna sõja ajal surid paljud inimesed, siis kõikide nende andmeid pole ilmselt jõutud koguda.

Mõningad paberid laeva personalijuhi toas.
Kapteni vannituba.
Laeva haigla.
Nimekiri reisijatest, kes teadaolevalt laeva pardal surid.

Ühes ruumis nägime suurt Queen Mary laeva, mis oli täielikult LEGO klotsidest ehitatud. Lisaks oli laeva keskel loomulikult ka suveniiripood. Laevas oli palju ruume ja alasid, kuhu tavainimesi ei lastud ning mõningasse ruumi võis minna ainult koos giidiga. Väga põnev oli seda suurt laeva uudistada. Usun, et seal öö veetmine oleks veelgi põnevam olnud igasuguste legendide ja juttude pärast, mis laeva kohta räägiti.

The LEGO version of the ship Queen Mary.
LEGOdest valmistatud Queen Mary laev.

Kummitustetuur

Meie giidiga juhitud kummituste tuur või eriskummaliste nähtuste tuur Queen Maryl oli väga põnev. Alustasime väikse grupiga ühes suures pimedas ruumis. Meie giid rääkis väga põnevaid jutte toast, kus viibisime ning kogu laevast ja selle ajaloost ka üldiselt. Kuna oli veel päevane aeg, siis tuba ei olnud kott-pime, aga on võimalus osaleda sellel tuuril ka õhtusel ajal. Ekskursiooni käigus käisime mööda laeva erinevates ruumides, kuhu tavainimene muidu sisse ei pääsenud.

Giid rääkis meile mitmeid lugusid. Üks, mida mäletan, oli mehest, kes alati luuras koridorides ja ühe kindla trepi juures laevas. Hotelli külastajad olevat kaevanud ühel õhtul, et keegi suur mees jälitab neid. Kui töötajaskond meest otsima läks, ei leidnud keegi kirjeldusele vastavat isikut. Inimesed olid pidevalt kurtnud, et seal treppide juures tundub nagu keegi jälitaks neid või jälgiks. Giid rääkis siis meile loo, mis teada saadi. Tuli välja, et see suur mees oli sõja ajal olnud spioon. Mida aga ei teatud, oli see, et mehel oli laevas kaasas väike tütar. Lastehoid, kus hoiti ka seda väikest tüdrukut, oli just selle sama trepikoja juures, kus inimesed tundsid nagu keegi jälgiks neid. Spioon olevat oodanud ja valvanud seal trepi juures oma tütart. Kui Queen Mary laev sõja ajal Ameerikasse jõudis, saadi spioon kätte ja laps viidi ilmselt lastekodusse. Giid rääkis veel, et selle lastetoa juures on kuuldud laste naerukilkeid, mängu ja nuttu. Ruumi sisse vaadates pole aga midagi näha.

Veel üks lugu, mida meie giid rääkis, oli tüdrukust, kes uppus laeva basseinis. Laevas oli olnud basseiniala, mis praeguseks on juba aastaid suletud olnud. Meie nägime seda ruumi ainult ukseaknast. Mõningad töötajad ja ka külastajad olid aga mingi hetk hakanud tähele panema väikese lapse märgi jalajälgi ujula ümbruses. Laeva/hotelli töötajad olid kontrollinud basseini ala, kuid polnud leidnud sealt ühtegi last. Hiljem selgus, et kunagi mitmeid aastaid tagasi, kui bassein veel avatud oli, oli üks väike tüdruk basseinis ära uppunud.

Veel lugusid eriskummalistest nähtustest laevas

Laeva keskel oli kaks lifti. Meie giid rääkis, et ühes nendest pidi kummitama. Inimesed olla tundnud, et keegi seisab justkui nende selja taga, tundud jahedat õhku kaelal ja näinud lifti peegeldusest kedagi, kuigi kedagi tegelikult ei olnud. Tahtsime meiegi teada, kas midagi näeme. Seega kasutasime just seda lifti, et ülemistele korrustele sõita. Tegime isegi liftis pilti, et äkki ilmub pildile, aga ei midagi. Võib olla tulevad need kummitused/vaimud ainult öösel välja, aga meie ei näinud midagi väga eriskummalist.

Veel üks lugu, mida mäletan, oli ühest vanast klaverist, mida nägime. Giid rääkis, et hotellikülaslised olid kord teinud romantilist jalutuskäiku selles piirkonnas õhtul, kui laeva külastajad olid juba lahkunud ja hotellis oli vaikseks jäänud. Ühtäkki kuulsid nad aga klaverimängu. Läksid siis klaverimängu suunas, et näha, kes nii ilusasti mängib neile. Kohale jõudes nägid nad klaverit, mille taga ei istunud ühtegi inimest, klahvid aga liikusid ja hääl tuli. Paar arvas, et küllap on klaver kuidagi programmeeritud mingit meloodiat mängima ja lahkusid rahulikult. Hommikul rääkisid nad veel hotelli administraatorile ilusast klaverimängust. Siis said nad aga teada, et kuna klaver on väga vana, siis on üsna võimatu programmeerida seda nii, et see ei rikuks klaverit ennast.

Giid jutustas meile palju selliseid lugusid. Minu meelest oli väga põnev neid kuulata. Ühes pimedas koridoris püüdis giid meid isegi pisut ehmatada. Mõni inimene isegi ehmus, aga minu meelest polnud see väga jube. Mõningaid lugusid rääkis giid meile ka omast kogemusest, kuid siiski oli neid, kes olid pisut skeptilised selle kõige suhtes. Kummituste tuur/eriskummaliste nähtuste tuur oli lastele aga keelatud.

Jalutuskäik Long Beach’is

Kui me viimaks laevast väljusime, olime äkitselt maru näljased. Otsustasime siis leida Long Beachi läheduses mingi söögikoha, kus süüa. Kõndisime ja kõndisime, kuni leidsimegi restorani. Kui lõpuks tühja laua leidsime, tuldi meile ütlema, et peame veel umbes pool tundi ootama, et üldse tellima saaks hakata. Kuna olime aga nii näljased, otsustasime otsida uue koha. Ranna-alasse me Long Beachis üldse ei jõudnud, kuna see oli liiga kaugel ja juba oli kätte jõudmas õhtu. Pärast söömist läksime tagasi Lääne-Hollywoodi, kus oli meie majutuspaik.

Long Beach’i palmid.

Edasi reisides!

 

Veel üks postitus, mis võib huvi pakkuda – Universal Studios Hollywood külastus.

If you like the article, like and share 😉

You may also like...