Seiklused Horvaatias

Matkad Horvaatia rahvusparkides

Horvaatiasse minnes oli üks minu pea-eesmärke külastada kindlasti ka selle riigi imelisi rahvusparke. Horvaatia rahvuspargid tundusid piltidelt vaadatuna alati nii uskumatult ilusad. Mõtlesin, et ilmselt on pildid väga hästi tuunitud. Ei suutnud uskuda, et päriselt ka kuskil niisugune loodus on. Seepärast tahtsin seda ilu ka oma silmaga näha.

Turquise water in Plitvice Park.

Esimene rahvuspark, mida Horvaatias külastasime, oli Plitvice Rahvuspark, mis on Horvaatia kõige suurem rahvuspark. Kokku on seal 16 järve, mis on omavahel ühendatud looduslike tammidega. Lisaks on seal paar suuremat ja mitu väiksemat koske, mis muudavad kogu ala nii majesteetlikuks. Plitvice Rahvuspargiala on kirjutatud ka UNESCO Maailmapärandi nimekirja.

Parki saabumine

Parki saabudes olime esialgu väga segaduses. Õnneks teadsime, tänu meie majutajale, et alates sellest aastast (2019) on muudetud piletite müümise strateegiat. Pileteid rahvusparki saab osta vaid online süsteemist. Pileteid ostes, tuleb valida kellaaeg, millal parki jõuad ja millisest sissepääsust (sissepääs I või II). Sedasi püütakse hoida tasakaalus külastajate arvu. Seega olime ka meie ostnud oma pilteid juba varem internetist ja püüdsime nüüd õigeks ajaks kohale jõuda.

The map of our route.
Kaart Plitvice Rahvuspargist, kus on meie valitud matkarada.

Nagu eelnevalt öeldud, on parki sisenemiseks kaks võimalust, meie valisime teise sissepääsu. Mainin ka ära, et kuna bussiliiklus antud piirkonnas on pea olematu, siis on targem kohale sõita, kas oma auto (rendiauto) või taksoga lähemal olevast külast. Kuna meie ööbisime lähedal asuvas külas, siis meie lahke võõrustaja tõi meid ise oma autoga kohale (tagasi läksime taksoga, mis polnud väga kallis). Kohale jõudes tabas meid aga suur segadus. Seisime ühtäkki kuskil metsade vahel parklas, kus oli küll palju inimesi, aga rahvusparki polnud kuskil näha. Olid ka putkad, mis meenutasid piletiostmispunkte, kuid olid vist hoopis turismiinfo punktideks muudetud.

Otsustasime taaskord vaadata, kuhu suunas rahvas liikuma hakkab. Üsna pea märkasime ka mõningaid silte, mis suunasid rahvuspargi poole. Pidime kõigepealt ületama autotee jalakäiate silla abil ning suundusime seejärel edasi metsade vahele. Tükk aega mäest alla väikeseid trepiastmeid mööda liikudes jõudsimegi kohale. Nüüd oli näha ka juba mõningad rahvuspargi töötajad, kes olid ametis inimeste küsimustele vastamisega. Astusime meiegi ligi ja küsisime, mis saab edasi, kuidas me parki saame ja kellele me oma pileteid näitama peame, et neid valideerida. Olin ju lugenud, et valideerimata piletite eest saab trahvi.

Pargitöötaja näitas meile suurt kaarti ja ütles, et pargi külastamiseks on meil kolm erinevat varianti. Valisime sellise variandi, kus saime sõita nii rongi kui paadiga ning ka mõnda aega jalgsi matkata. Seejärel suunas ta meid rongijärjekorda ootama. Igal pool oli küll öeldud, et tegemist on rongiga, kuid tegelikult oli see lihtsalt ratastega buss kolme vaguniga.

Imeline Plitvice park

Seisime mõnda aega järjekorras, kuni meid bussi peale lasti. Keegi otseselt meie piletit ei kontrollinud. Seega tekkis kerge paanika, et meil oli ju kindel aeg, mil parki siseneda tohtisime ja kui ei valideerinud, mis siis saab? Tundus, et olen ainuke, kes selle peale mõtles, sest tõepoolest kõigil teistel tundus selles suva olevat. Buss (rong) viis meid mööda kõrget kaljuserva läbi metsa pargi teise otsa. Sealt alustasime oma matkaga läbi kauni looduse. Vahepeal oli matkaraja asemel laudtee, kustmööda saime nautida kauneid vaateid läbipaistvale türkiissinisele veele. Nägime ka väiksemaid koski. Ühe pisikese kose seest pistis pea välja väike madu. Ei tea, kuidas ta sinna sisse sai, kuid uss võitles pähe tuleva veega nii usinasti.

Meie teekond täis kauneid vaateid väiksematele ja suurematele koskedele ja kaunile türkiissinisele ja rohelisele järveveele viis lõpuks välja paadisillani. Ootasime seal mõnda aega koos teistega paati, et saada järve teisele kaldale. Paadisõit kestis kuskil 20 minutit. Paadilt maha astudes märkasime kahte söögikohta ja otsustasime enne edasi liikumist pisut einestada.

Matka lõpupoole jõudsime väiksele laudtee-ristmikule. Üks tee viis suure kose juurde ja teine tagasi busside juurde. Kuigi olime oma pikast matkast juba väga väsinud, otsustasime vaadata ära ka suure kose. Õnneks polnud see kuigi kaugel. Kosk oli imetlusväärselt kaunis. Suurim kui kõik eelmised, mida näinud olime. Kogu matk võttis meil aega kuskil 5 tundi, kuid vaated olid lihtsalt nii imelised, et see oli väärt iga jõupingutust.

Krka Rahvuspark

Olime otsustanud mõni päev hiljem külastada Krka Rahvusparki. Kahjuks olin mina aga eelmisel päeval saanud päikesepiste ja tundsin öösel ja järgneval hommikul ennast väga halvasti. Kuna ma ei tahtnud aga kaasavõetud reisiseltskonda alt vedada, otsustasin siiski nendega Krka rahvusparki minna. Juba Šibeniku tänavatel bussijaama poole kõndides hakkas mul eriti halb. Otsisin kiiresti välja kilekoti, mis sai kaasa võetud ja jooksin vanalinna müüride vahele ropsima. Päris piinlik oli ikka niimoodi vanalinna müüride vahele tormata ja siis tagasi tulla, nagu poleks midagi juhtunud. Samas tundsin ma ennast kohe palju paremini.

Siiski ei tahtnud jääda ilma võimalusest külastada Krka Rahvusparki. Meenusid kaunid pildid, mida olin aastaid tagasi internetist imetlenud ja unistanud kunagi sinna minemisest. Seega, tuli edasi minna ja unistus täide viia. Läksime bussi peale ja juba üsna pea jõudsimegi parki. See park oli aga hoopis teistsugune kui Plitvice park. Krka Rahvuspargis saime kosealas ka ujuda. Kuigi sel ajal, kui meie seal olime, oli väljas silt, et ujumine on omal vastutusel ja kõrgenenud on uppumisoht, kuna veetase on kõrgem kui tavaliselt.

Swimming in Krka.
Ujujad Krka Rahvuspragis.

Vee põhjas oli väga palju suuri kive. Üsna võimatu oli ujuda. Mõned kivid olid nii suured, et nende peal tuli ronida, et neist mööda saada. Ometi olid need pooleldi või täielikult vee all, mis tegi nad nii libedaks, et üsna raske oli nende peal olla. Ime, et me ennast kuidagi ei vigastanud. Vahepeal oli küll tunne, et jalg jääb kusagile kivide vahele kinni, aga saime siiski tervelt ka järvest välja. Samuti oli mõnes kohas vool nii tugev, et pidi kividest kinni hoidma, et see kusagile ära ei viiks. Vesi oli mõnusalt jahutav, mistõttu läks vees olles mul täiesti meelest, et olin ennast enne niivõrd halvasti tundnud.

Ülejäänud päev

Pärast veest välja tulemist ja riiete vahetamist, tundsin aga taaskord, kuidas süda läheb pahaks. Kõndisime sillal teisele poole ja alustasime mäest üles kõndimist (sillal kõndides kuulsime ka mitmeid eestlasi eesti keelt rääkimas). Üles kõndides pidin aga tegema mitu pausi ja koguma ennast, enne kui edasi minna sain. Kuigi jõin palju vett, ei tundnud ennast paremini. Teadsime, et ilmselt tuleb meil üsna pea tagasi majutuskohta suunduda. Enne minekut mõtlesime pisut süüa, et ehk aitab seegi pisut. Hiljem hakkasime taas bussipeatust otsima. Kuna tagasi läksime täiesti teisest kohast, siis polnud aimugi, kus see bussipeatus peaks olema. Mitmed inimesed juhatasid meid kusagile tee kõrvale männipuu alla. Mingisugust silti seal polnud, seega lihtsalt ootasime seal puu all.

Ootasime ja lootsime, et tuleb lõpuks õige buss, mis meid tagasi Šibenikusse viib. Õnneks tuligi õige buss ja juba peagi olime tagasi linnas, kuhu minna soovisime. Ülejäänud päeva magasin mina oma päikesepistet välja, samal ajal kui ülejäänud reisiseltskond käis mööda Šibeniku vanalinna ja suples rannas. Järgmisel päeval tundsin ma ennast aga palju paremini juba.

Beautiful Šibenik at sunset.
Kaunis Šibenik päikeseloojangul.

Edasi reisides!

If you like the article, like and share 😉

You may also like...