The streets in London Heathrow.
Seiklused USAs

Jõudmine Los Angelesesse

Esiteks olen ma väga õnnelik, et leidsime üliodavad lennupiletid Stockholmist Los Angelesesse. Edasi-tagasi piletid olid ainult 313€. Lennud toimusid British Airways ja American Airlines’i lennufirmadega. Mõlema lennufirma teenindus oli väga kvaliteetne ja sõit mugav.

Kuna me jõudsime Arlanda lennujaama (Stockholmi) üpris vara hommikul, pidime ootama seal ligi 11 tundi. Ometi ei tundunud see ootamine liiga pikana. Ilmselt seetõttu, et oli päevane aeg ning olime alles oma reisiseikluse alguses. Samuti olime väga põnevil sellest reisist. Pärast turvakontrolli läbimist leidsime ühes lennujaama osas mõnusad suured diivanid, kus peal saime istuda ja lõõgastuda. Olime kaasa võtnud mõningad ristsõnad, mida saime lahendada sel ajal, kui ootasime (Rohkem ideid, mida lennujaamas teha, kui ootad oma järgmist lendu, on kirjas minu varasemas blogipostituses).

Järgmine peatus oli London. Lend kestis umbes 3 tundi. Jõudsime London Heathrow lennujaama 8 ajal õhtul. Kuna meie lend Los Angelesesse oli alles järgmisel päeval kella 12 ajal, otsustasime broneerida odava hotellitoa kusagile lennujaama lähedale. Mõtlesime Airisega, et ükskõik, milline see tuba ka ei ole, kõik on parem kui lennujaama pinkidel magamine.

Jõudmine Londonisse

Enne reisi olime broneerinud odava hotellitoa Heathrow Lodge’i. Õnneks oli isegi bussitransport lennujaamast hotelli lähedal olevasse bussipeatusesse tasuta. Kohale jõudes olin ma vaimustuses sellest naabruskonnast. Kuigi ma olin Londonis varemgi mõned korrad käinud, polnud ma kunagi avastanud Heathrow naabruskonda (sellest naabruskonnast tuleb pisut juttu veel postituse lõpu poole). Kui saime lõpuks kätte oma toa võtmed, siis alguses ei saanud me väga hästi aru, kus meie tuba asub.

Meie hotell Londonis.

Administraator seletas, et see asub kõrvalasuvas majas, esimesel korrusel ja toa number on 10. Läksime majja sisse, kõndisime koridori lõppu, kuid leidsime ainult 4 tuba. Siis meenus meile, et Inglismaal algab esimene korrus maast kõrgemalt, ehk siis nende esimene korrus on meie teine korrus. Trepp teisele korrusele oli väga kitsas ja kaetud vaibaga. Leidsime oma toa teiselt korruselt koridori lõpust.

Keerasin ukse võtmega lahti ning läksime sisse. Kui alguses seda tuba nägin, olin ma maru elevil. Ma ei tea isegi miks, aga mulle väga meeldis see väike toake. Kuna see oli n-ö budget tuba, ehk madala eelarvega tuba, siis ei olnud meil väga suuri ootusi. Tuba ise oli tegelikult üsna tavaline. Kaks üksikut voodit, kraanikauss, peegel ning kohvi ja tee tegemisvõimalus. Aga ikkagi millegipärast olin ma väga elevuses sellest toast. Ma arvan, et tegelt oli asi atmosfääris ja selles naabruskonnas. See kõik tundus mulle kuidagi väga inglaslik. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult olid need voodid väga ebamugavad. Ütleks isegi, et päris valus oli selle voodi peal lamada. Ikkagi olin ma kindel, et see on parem kui lennujaamas öösel olla. Vähemasti oli meil veidi rohkem privaatsust.

Meie odava eelarvega tuba Heathrow Lodge’is.

Õhtu Londonis

Niisiis, naabruskond oli lihtsalt imeline. Kui sinna jõudsime, sain ma kultuurishoki. Mulle meeldivad väga igasugused huvitavad ehitised ja eriti vanaaegsed majad. See tänav, kus olime, oli just selliseid vanaaegseid maju täis ehitatud. Veetsime terve ülejäänud õhtu selles naabruskonnas jalutades ja pilte tehes. Mingi hetk läks kõht tühjaks ning läksime lähedal asuvasse McDonald’sisse.

Tänavad London Heathrow linnaosas.

Meie kõrvallaud McDonald’sis oli ümbritsetud lastega. Nad olid realselt igal pool, laua peal, laua all ja toolide peal. Samuti oli toit igal pool. Kõik nägi välja nagu kaos. Mõtlesin veel, et huvitav, kas need väiksed lapsed on seal täiesti omapead. Siis nägin, et laual olid mingid tahvelarvutid, kus olid laste jaoks mängud, seega oligi see justkui lastelaud. Mulle tundus ka, et ühel laste emast oli kõrvallauas parasjagu kohting. Ta ei pööranud kuigi palju tähelepanu lastele, kes ronisid laua peal.

Kui jõudsime tagasi oma tagasihoidlikusse toakesse, otsustasime, et püüame üleval olla nii kaua kui suudame, et saaksime magada lennul, mis kestis 11 tundi. Üsna raske oli üleval püsida pärast nii pikka päeva lennujaamas veetmist. Plaanisime magama minna kell 2 öösel ja ärgata kell 7. Kuigi oli üliraske mitte magama jääda varem, suutsime seda vaevu ning saime järgmine hommik isegi päris hästi üles.

Hommikul pärast check out’i läksime bussipeatusesse, et sõita lennujaama. Meie hotelli administraator ütles meile, mis number bussiga, kust ja mis kell minema peame, et jõuda õigesse terminali. Kahjuks ootasime oma bussi valel pool teed ning jäime oma bussist esialgu maha. Sama numbriga buss küll peatus selles peatuses, kuid juht ütles meile, et kui tahame lennujaama minna, siis peame peale minema teiselt poolt teed. Seega läksime õigele poole ja ootasime veel ligi pool tundi. Mõtlesin juba, et mis saab kui lennukist maha jääme. Kuid kuna meil oli veidi vähem kui 3 tundi lennuni üritasin mitte väga palju muretseda.

Heathrow lennujaamas

Lennujaamas läksime turvakontrollist läbi ning nägime, et isegi meie värava numbrit pole veel tablool üleval. Teadsin, et mul oli ligi £8 rahakotis, mis oli sinna jäänud eelmisest Inglismaa reisist 2013. aastal. Mõtlesin, et selle eest saan nüüd vett osta. Kui ma aga oma mündid müüjale andsin, ütles ta, et see on vana raha ning enam ei toimi. Andsin seejärel talle £5 paberrahas, kuid seegi oli vana. Klienditeenindaja ütles siis, et järgmine kord Inglismaale tulles vahetaksin need uute rahatähtede vastu ümber. Minu jaoks oli see väga imelik, et nad muutsid oma rahatähti, aga need on ju ikkagi naelad, miks ma neid siis kasutada ei saa?

Kui me lõpuks oma värava juurde jõudsime, tuli meie juurde üks mees, kes küsis meilt meie lennupileteid ning viskas neile pilgu peale. Seejärel saatis ta mu sõbranna kohvrikontrolli ning mina pidin minema viisakontrolli. Põhimõtteliselt pidi mu sõber kõik oma asjad kohvrist välja võtma ning läptop ja fotoaparaat skänneeriti läbi. Mina pidin aga ühe laua juurde minema, kus mingid inimesed küsisid mult mingeid küsimusi ja vaatasid mu passi.

Pikk lennusõit Los Angeles’isse

Esialgu kartsin seda lendu pisut, kuna ma ei olnud kunagi nii pikal lennul olnud. Kokkuvõttes jäin lennuga väga rahule. Saime sõidu ajal kaks korda korralikult süüa ja juua, millal iganes soovisime, ilma, et oleks pidanud midagi juurde maksma. Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et ma ei saanud Airisega kõrvuti istuda. Nii pikal lennusõidul oleks tahtnud vahepeal rääkida ikka. Istusime mõlemad keskmises reas vahekäigu juures. Seega istus ta täpselt minu ees, mistõttu ei olnudki väga hull.

Lennuk oli ülisuur ja tundus täiesti täis. WC oli peaaegu terve reisi aja hõivatud. Kuigi see ei olnud ainus WC lennukis, oli seal peaaegu kogu aeg järjekord. Mingi hetk pärast söömist, kustutati tuled nii sujuvalt ära, et ei saanud arugi, kui järsku pime oli. Sel ajal väga paljud inimesed magasid, kaasaarvatud mina. Ka vahekäikudes oli sellel ajal vähem liikumist.

Lennukis teel Los Angelesisse.

Samuti oli minu jaoks huvitav, et õhtusöögiks pakuti meile pitsat, mis oli väikeses ristkülikukujulises karbikeses. Aga see pitsa maitses ülihästi. Mulle väga meeldis. Enne suuremaid eineid toodi meile snäkiks pisut pretseleid. Minu meelest oli seegi üllatav ja meeldiv. Teenindajad olid väga sõbralikud ning lennuk jõudis Los Angeles’isse isegi tund aega varem.

Edasi reisides!

If you like the article, like and share 😉

You may also like...