Seiklused USAs

Esimesed muljed Las Vegasest

Meie 3-päevane Las Vegase reis algas bussisõiduga Los Angeles’ist. Ostsime bussipiletid varakult enne reisi algust. Las Vegasesse minekul pidime kõigepealt leidma üles Los Angeles’is asuva bussipeatuse. Leidsime umbkaudu Google Maps’i kasutades õige tänava üles, kuid kõndisime edasi-tagasi, et leida üles ka bussijaam. Alguses küsisime teed inimestelt tänavatel. Nemad suunasid meid mingis suunas, kuid ometi ei näinud me kuskil bussijaama. Järsku tuli meie suunas jooksev katkisi ja määrdunud riideid kandev naine, kes nägi pisut hirmuäratav välja, ja hüüdis: “TÜDRUKUUUD!!” Kui vaatasime selja taha, jäi ta seisma ja ütles, et tahtis lihtsalt mainida, et ma meenutan talle mingit näitlejat. Mul polnud õrna aimugi, keda ta mõtles. Mul ei jäänud see nimigi meelde. Vaatasin talle segaduses otsa. Seejärel selgitas ta, et tahtis ainult komplimenti teha. Tänasin teda, kuigi ma ei teadnud, kellega ta mind võrrelnud oli.

Mahajäetud bussijaam

Lõpuks läksime tänaval kõndiva politsei juurde ja küsisime temalt, kust võiksime leida õige bussijaama. Ohvitser saatis meid ühe tolmuse ja musta ukse juurde ning avas selle meile, juhatades meid sisse. Väljast nägi maja välja nagu oleks see mahajäetud laohoone. Kui sisse astusime, nägime, et tegu on vist tõepoolest bussijaamaga. Siiski nägi see ruum väga vana ja kolletunud välja. Meie kujutuses oli bussijaam ikka selline korralikult suur ja koos bussiparkla või ootepaviljoniga. Igaks juhuks küsisime veel piletimüüjalt üle, kas oleme ikka õiges kohas. Piletimüüja nägi välja, nagu me tüütaksime teda. Ta kinnitas vaid, et tõepoolest buss tuleb hoone ette ja sõidab Las Vegasesse. Istusime seejärel, ikka veel pisut muretsedes, pinkide peale ja ootasime koos paari teise inimesega oma bussi.

Bussijaam.

Sõit mugavustega bussis

Me olime väga õnnelikud, kui nägime, et meid viib Las Vegasesse hea jaheda konditsioneeriga korralik modernne buss. Mitte, et me oleks väga materiaalsed inimesed. Lihtsalt selle bussijaama ja kogu naabruskonna nägemine pani meid kartma, et sõidame Las Vegasesse mingis vanas mikrobussis kõik inimesed üksteise otsa surutud. Bussijaama kõrval tänavates kõnniteede peal elasid kodutud oma telkides või teki peal. Üks telk oli ka bussijaamast üle tee. Bussisõit Vegasesse oli aga väga mõnus. Kuna sõit oli üle 4 tunni, tegi bussijuht poole tee peal söögipeatuse. Jäime seisma mingi kiirsöögikoha juures, kus kõigil oli ligi 15-20 minutit, et tellida toit ning võtta see bussi endaga kaasa.

Esimene mulje linnast

Olime valinud oma väjumispaigaks Las Vegases Excaliburi hotelli esise. Kuumus, mis meid tabas, kui väljusime bussist, oli meie jaoks liiga palju. Olime algselt otsustanud kõndida oma hotelli (The Rita Suites), mis oli vaid 30-minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuna väljas oli aga 41 kraadi kuumust, tundus võimatu nii kaua õues olla, veel vähem kõndida. Isegi vilus oli liiga kuum. Seega kutsusime endale järgi Uberi (Takso sarnane transporti pakkuv süsteem, mille tellimisel kasutatakse telefoni äppi, ning mis on üldiselt palju odavam kui takso, USAs väga levinud teenus). Olime süsteemis ära märkinud asukoha, kus asume, et Uberi juht leiaks meid kergesti üles. Ometi suutis ta ära eksida ja ootas meid hoopis teisel pool hotelli. Pidime ise kaardi pealt vaatama, kus ta asub ning oma kohvrite ja kuuma ilmaga tema juurde jõudma. Kui me ta lõpuks leidsime, ütles juht, et tal oli võimalus ka see kutse üles öelda, kuna pidi meid nii kaua ootama, aga otsustas, et ei ütle veel ära. Tänasime teda ootamast, kuigi meie arvates oli see pigem tema süü, et meid üles ei leidnud. Aga vähemasti saime ikkagi kohe konditsioneeriga autosse ja kiirelt oma hotelli.

Excalibur hotel
Excaliburi hotell.

Puhkus basseini ääres

Jõudsime hotelli ligi 5-10 minutiga. Kui lõpuks oma tuppa saime, olime kuumusest juba nii väsinud. Nägu läikis higist, kuigi olime õues olnud vaid hetke. Vahetasime riided ja läksime otse joones hotelli basseini äärde. Bassein oli mõnus ja lõõgastav. Seal oli ainult paar inimest peale meie. Kui juba basseinis pisut jahe hakkas, sai minna lamamistooli peale ja mõnda aega ennast päikese käes soojendada. Minu jaoks oli päike aga liiga ere isegi silmi kinni hoides. Mõne aja pärast pidin minema tualetti, seega suundusin tagasi hotellitoa poole. Tagasi basseini äärde naastes, kasutasin lifti, nagu ikka, kuigi hotell oli vaid 3-korruseline. Ma ei saanud kuni viimase päevani aru, kus kohas asuvad trepid. Lifti sisenedes ühines minuga üks mees. Ta alustas ameeriklastele omase small talk’iga. Eestlasena on minul sellega endiselt raskusi ning ma lihtsalt ei oska millestki niisama juttu teha. Meesterahvas küsis, kas lähen basseini äärde, nähes minu riietust. Vastasin jaatavalt ning lisasin, et õues on ju nii soe ilm. Tema aga vastas sellele, et õues pole ju soe, seal on lausa KUUM. Mul oli hea meel, et liftisõit oli piisavalt lühike, et muid teemasid üles võtta.

Meie hotell asus pisut eemal the Strip’i piirkonnast, mis on tänav, kus käib tõeline Las Vegase ööelu. Meie eesmärk Las Vegasesse tulekuks polnud kogeda selle ööelu koos ööklubide ja kasiinodega. Soovisime vaid leida kena hotelli kaheks ööks, mõistliku hinnaga. Las Vegasesse läksime vaid seetõttu, et oleks kergem tellida päevane tuur Grand Canyonisse. Las Vegas on Grand Canyonile palju lähemal kui Los Angeles. Lisaks, pakuti mitmeid ühe-päevaseid tuure Grand Canyonisse algusega Las Vegasest. Broneerisime endale sviidi kahe suure king-size voodiga hotelli, kus oli bassein. See oli meile palju odavam, kui need hotellid, mis asusid the Strip’i piirkonnas.

The Rita Suites.
Meie hotell – The Rita Suites.

Toidu tellimine hotellituppa

Hiljem, püüdsime tellida hotellituppa toitu. Vaatasime toas olevat restoranimenüüd ning otsustasime, et tellime pizza special‘i. See sisaldas 2 pitsalõiku ja 2 Coca-Colat 0,33l purgis. Kui helistasin allkorrusel asuvasse hotellirestorani, öeldi, et seda saab tellida vaid restoranis kohapeal, kuid mitte tuppa. Lisati veel, et nad võivad meile siiski pitsa valmistada (terve pitsa, mitte ainult 2 lõiku), kuid peame sellele ise järgi minema ja hind on siis teine. Tellisime siis pitsa, 2 kokat ja tortilla krõpse salsa kastmega. Meile anti 15 minutit ooteaega. Olime pisut segaduses ja arvasime, et keegi tuleb ja toob meie pitsa ära, nüüd, mil tellisime terve pitsa ja mitte pizza speciali. Keegi aga ei tulnud meie ukse taha 15 minuti möödudes. Arvasin, et järsku sain ikka valesti aru. Läksime siis ise alla restorani vaatama, mis toimub. Saime oma toidud sealt kätte ja läksime oma tuppa sööma. Pean tõdema, et see oli ilmselt parim pitsa, mida kunagi söönud olen.

Tortilla chips
Tortilla krõpsud.

Öösel õues väga soe

Õhtul, kui päike enam ei kõrvetanud, läksime linnapeale jalutama. Kuigi päike ei paistnud enam otse kuklasse, oli õues 35 kraadi sooja. Läksime lähedal asuvasse riidepoodi, et pisut shopata ja osta järgmiseks päevaks Grand Canyoni tuurile mingi müts, et päikesepistet mitte saada. Poes oli mõnus õhukonditsioneer. Hiljem tagasi õue minnes, oli tunne, nagu oleks jälle sauna läinud. Ometi nautisin ma tunnet, et isegi pärast kella 23.00 saab õues lühikeste pükste ja t-särgi väel ringi käia, ilma et külm hakkaks. See tunne, et ei pea jakki kaasa võtma iga kord, kui õue lähed, on nii värskendav ja hea.

Las Vegas
Las Vegas öösel.

Edasi reisides!

 

If you like the article, like and share 😉

You may also like...