Seiklused Itaalias

Capri saare külastus

Capri saar on saanud nüüdseks minu lemmikuks kohas terves maailmas. Kõik need majad, tänavad ja meri on lihtsalt nii ilusad.

Meri oli nii läbipaistev ja selge. Sadam oli täis mitmesuguseid paate ja jahte. Majad värvilised ja ümbritsetud kõrgete kivimüüridega, mis olid samuti väga ilusad. Hoovides oli muru roheline ning väravad väga uhked.

Capri saarele sõitsime paadiga, mis sõitis Amalfilt Caprile. Vahepeal peatusime veel Positanos, kust mõned inimesed tulid peale ning mõned läksid maha. Esialgu tegime Capri saarele ringi peale ning alles seejärel randusime sadamesse.

Jõudes saarele otsustasime minna saare ülaossa mööda kitsaid tänavaid ja näha Capri saart sellisena, nagu see on, mitte bussi aknast nagu paljud turistid otsustasid teha. Leidsime trepi ning hakkasime üles ronima. Mõlemal pool ümbritsesid meid kaunid kivimüürid. Aegajalt nägime uhkeid väravaid kivimüüride vahel, mis viisid inimeste koduhoovidesse.

Saart avastades

Tänavad, kus autod sõitsid, olid pisut laiemad kui tänavad, mis olid mõeldud ainult jalakäijatele. Siiski olid need nii kitsad, et iga kord kui buss või auto mööda sõitis, pidime seisma jääma ja ootama tänava ääres. Ülevalt mäe otsast nägime kaunist vaadet rannale. Kuigi rand oli väga ilus ning vesi selge ja läbipaistev, oli seal raske ujuda. Rand oli kivine. Isegi vee all oli palju kivisid eri suuruses, mistõttu oli seal paljajalu valus kõndida. Pisut liiva oli vaid selles rannaosas, mille suur osa inimesi juba hõivanud oli.

Peaaegu võimatu oli seal ujuda. Aeglaselt vette kõndides, nägime suuri kive vee all. Vesi oli nii läbipaistev nagu basseinivesi. Nägime seal veel millimallikaid, kes olid õnneks väga väiksed ja üsna ohutud.

Proovisime ka rätiku peal päevitada, kuna lamamistooli rent oli meie jaoks liiga kallis. Mõned noored Ameerika noormehed läksid meist mööda ning tundsid muret, ega meil seal liiga valus pole niimoodi kivide peal lamada. Eestlase kombel olime valmis raha kokku hoidmise nimel pisut kannatama ja ütlesime, et pole nii hull midagi.

Hiljem vaatasime natuke ka kohalikes suveniiripoodides ringi. Inimesed olid kõik väga sõbralikud ja kutsusid meid sisse. Mina ja Merka otsustasime natuke omapead veel saart avastada. Teised reisikaaslassed olid kogu sellest kuumusest juba nii väsinud, et jäid purskaevu juurde ootama. Seal oli mõnus istuda ja juua jahutavad sidruni jäämahla.

Kitsad tänavad

Kui me Merkaga mööda kitsaid tänavaid kahekesi ülespoole kõndisime, tulid kolm noormeest meile vastu, naeratasid ja ütlesid meid silmates “Oo Santa Maria!”. Me rääkisime lihtsalt omavahel edasi ning üritasime seda ignoreerida. Nemad aga läksid rõõmsalt naerdes edasi.

See tänav, kus me kõndisime, oli nii ilus. Alla tulles nägime merd üle kõrgete kivimüüride, mis meid ümbritsesid. Kivide vahel kasvasid mõnes kohas mingid taimed ning aeg-ajalt nägime kivimüüride juures ka sisalikke ringi jooksmas. Neid oli sellel saarel tõesti päris palju.

Kuna päev oli nii kuum, siis olime üsna õhukeselt riides. Mul oli isegi oma maani suvekleidiga väga palav. Laeva peal oli aga üpris tuuline, kuna see oli pealt lahtine. Selle peale ma ise polnudki mõelnud, kuid õnneks mu tädi oli. Ta tõmbas oma seljakotist kohe mitu jakki ja salli välja ja ulatas meile, et me haigeks ei jääks.

Kahjuks unustasin sellel päeval oma kübara maha, mistõttu oli mul õhtuks päikesest peavalu tekkinud. Sellest hoolimata oli õhtu väga ilus. Kui me jõudsime tagasi Amalfile, läksime linna peale jalutama ja ostsime kohalikust kohvikust pitsa.

Pitsa söömine rannas

Mõtlesime, et tore oleks istuda seal tänava ääres ja süüa oma pitsat rahulikult. Müüja küsis meilt veel, et kas soovime süüa kohapeal või võtame kaasa. Ütlesime, et sööme kohapeal. Ometi pakkis ta pitsad karpi ja ulatas need meile. Läksime õue ja istusime kohviku ees oleva laua äärde. Koheselt tuli üks suurt kasvu mees meie juurde ja ütles, et me ei tohi seal istuda ja süüa, kuna selle eest tuleb lisaraha maksta. Olime päris üllatunud, kuna ma ei teadnud, et kohapeal söömine kusagil maksab rohkem kui kaasa võtmine. Aga no jah, elab üle. Ilmselt oli see sellepärast, et kohvik oli nii väike, mistõttu oli ka istekohti vähe. Võib olla tahtsid nad, et sellepärast inimesed oma koha eest maksaksid.

Tõusime püsti ja läksime endale uut kohta otsima oma väikese ülehinnatud pitsatükikesega. Lõpuks jõudsime randa ja otsustasime oma õhtusööki seal süüa. Rand oli enamjaolt inimtühi, kuna õues oli juba üsna pime. Vaade sillalt linnale oli öövalguses nii kaunis. Tänavatuled ja valgus majade akendes mäe küljel särasid nii ilusasti.

Edasi reisides!

Järgmine postitus: Positano – Rikaste ja kuulsuste linn.

 

If you like the article, like and share 😉

You may also like...