Seiklused Itaalias

Amalfi ilu

Reisi planeerides, otsisin internetist, kuidas kõige paremini saada Pompeist Amalfisse. Leidsin mitu erinevat võimalust, mida inimesed välja tõid. Mõni väitis, et lihtsam on sõita rongiga Sorrentosse ning seejärel istuda taksosse või bussi peale ja sõita Amalfile. Edasi uurides avastasin, et Sorrentos on bussijaam rongijaamast niivõrd kaugel, et kõigepealt tuleks takso tellida, et üldse sinna bussijaama saada ning see läheks juba liiga kalliks.

Mõni soovitas aga rongiga Sorrentosse sõita ja sealt edasi Amalfile laevaga minna. Kuid jällegi, kõigepealt on vaja saada kuidagi rongijaamast sadamasse. Edasi otsides leidsin kõige sobivama teekonna enda jaoks, mis oli odavaim ja kiireim viis Pompeist Amalfile pääsemiseks.

Amalfimap

Kõigepealt läksime Pompeis rongi peale. Enne seda muidugi valideerisime oma piletid rongijaamas ära. Rong viis meid Salernosse, kust tuli leida tabacchi putka (väike kiosk) ja osta bussipiletid Amalfile. Bussipeatus oli kohe rongijaama ukse lähedal. Seal oli ainult üks bussipeatus, mistõttu oli väga lihtne see üles leida.

Me olime esimesed inimesed bussipeatuses ootamas. Vaatasime bussigraafikut ja nägime, et meil on veel vaja mõnda aega oodata. Kuna päikese käes oli väga palav, siis läksime vahepeal rongijaama katuse alla mõneks ajaks varju. Kui inimesed hakkasid peatusesse kogunema, olime üsna kindlad, et buss peakski kohe tulema.

salerno

Bussisõit Salernost Amalfile

Bussi saabudes, panime oma kohvrid alla pagasiruumi ja läksime bussi peale. Nägime, et inimesed valideerivad oma piletid bussis eespool olevas validaatoris, seega meiegi saatsime oma piletid ette, et saaksime need valideeritud. Vahekäik oli inimesi täis, mispärast me ise ei saanud valideerima minna. Buss tegi mitu peatust ja korjas järjest rohkem inimesi peale, kuigi see oli juba niigi väga täis. Terve sõidu aja pidime seisma. Buss oli nii täis, et olime surutud üksteise vastu ning saime ennast vaevalt liigutada. Mu tädi istus bussi keskosas oleva ukse juures treppide peal, kuid seegi oli üsna täisrahvastatud.

Salernost välja sõites hakkasime järjest rohkem mäest ülespoole tõusma. Sõit oli pea terve tee mööda järsku kallast mere ääres. Päris jube sõit oli. Tee oli kitsas ja läks väga lähedalt kalju servast. Iga kord kui buss kurvini jõudis, lasi ta signaali teistele sõitjatele, teatamaks, et ta läheneb kurvile ja et talle teed antaks. Tundus nagu buss laseks signaali kogu aeg, kuna kurve oli nii palju. Bussijuht aga sõitis julgelt ja minu meelest isegi liiga kiiresti, arvestades kui täis meie buss oli ja kui järsud kurvid. Vaade aga oli imeilus.

almostamalfi

Imeilusad vaated

Nägime ilusaid maju ehitatud mäe servale mere äärde. Kõik nägi välja liiga ilus, et tõsi olla. Ma oleks isegi rohkem aknast välja vaadanud, kui mul poleks sellest kiirest sõidust mööda järske kurve kalju serval süda pahaks läinud. Päris jube oli vaadata iga kord kui teine sõiduk meile kurvis vastu tuli. Selline tunne, et ta ei mahu ju mööda. Isegi jubedam oli, kui teine buss meile vastu tuli. Mõlemad bussid lasid üksteisele signaali, kuid sõitsid mõlemad nii kiiresti, et pidid pidurdama ja üritama hästi aeglaselt teineteisest mööduda. Kahe bussi aknad olid üksteisele nii lähedal, et peaagu puutusid kokku.

Linnad, millest läbi sõitsime nägid kõik suhteliselt sarnased välja, seega polnud me kindlad, milline on Amalfi ja millal me peaks bussist väljuma. Vaatasime pingsalt bussi aknast välja, et aru saada mõnest sildist ning õnneks nägimegi Amalfi silti ja tulime õiges peatuses maha.

Amalfi linn nägi välja nagu tõeline suvepuhkuse sihtkoht. Palmid, meri, paadid, väikesed kohvikud, mäed ja imeilusad vaated. Kõik nägi nii imeline välja, et ei suutnud uskuda, et see kõik päris on.

amalfiviewamalfibeachview

Majutus Amalfis

Amalfis olime rentinud korteri viiele. Linna jõudes helistasin omanikule, kes saatis meile kellegi järgi. Vaatasime ümberringi ja mõtlesime, et huvitav, kes võiks olla see, kes meile järgi pidi tulema. Tuli välja, et sõiduk, millega meile järgi tuldi, oli väike kollane golfiauto moodi sõiduk, mille peal olid sidruni pildid. Autojuht võttis meie kohvrid ja paigutas need istmete vahele ning meiegi istusime sellesse huvitavasse sõidukisse.

golfcar

Poole sõidu ajal pidas autojuht meie kollase sõiduki kinni kesest platsi, kus inimesed jalutasid igal pool vabalt ringi. Juht ütles, et siin peab ootama rohelist tuld, ja astus ise sõidukist välja. Huvitav oli näha, kuidas kõik võtsid elu nii rahulikult ja keegi ei kiirustanud kuhugile. Inimesed lihtsalt jalutasid ringi ja ostlesid poodides. Mõnda aega sõitsime mäest natuke ülespoole, kuni juht näitas, kust me minema peame. Ise sõitis meie kohvritega veel kõrgemale, kuid kuna auto nii suurt raskust järsust mäest üles ei kannaks, pidime meie minema edasi trepist. Selles majutusasutuses viibisime 3 ööd.

amalfihouseeamalfihouse

Lemon Garden’i majutusasutus oli tõepoolest väga imeline. Mulle meeldis väga vaade mägedele, kui sõime hommikust natuke rõskes õhus sidrunipuude all. Omanikel oli maja taga suur sidrunipuude kasvatus, kuhu me võisime vabalt vaatama minna.

Amalfi linna ilu

Amalfi on iseenesest väga ilus väike linn. Eriti meeldis mulle vaade linnale silla pealt öö pimeduses, kus tuled valgustavad maju ja rannaäärt. Linnas olid kitsad tänavad ja väga vähe autosid kesklinnas. Kesklinn oli nagu üks plats ja liiklus oli seal väga erinev meie omast. Inimesed lihtsalt kõndisid ringi ja kui auto tuli, siis see lasi signaali ja inimesed jalutasid rahulikult eest ära. Tänavad olid täis inimesi, kuid autosid liikus väikestes tänavates vähe. Kesklinna platsi lähedal oli mitmeid erinevaid suveniiripoode, kohvikuid ja restorane. Lisaks läks sealt pikk ja lai trepp üles kiriku juurde. Ühel päeval nägime, et seal peeti kellegi pulmi.

amalfistreets

Lõunasöök pererestoranis

Leidsime oma viie-liikmelise grupikesega ühe toreda pererestorani nurga tagusest väiksest tänavast. Kaks meest (ilmselt isa ja poeg) kutsusid meid sisse sööma. Kui olime vaadanud ära, mida menüüs pakutakse, otsustasime sisse astuda. Hinnad olid seal mõistlikud ja kõhud olid meil tühjad juba niikuinii. Meid juhatati laua juurde, jutustati pisut ning püüti teha meie sealolemine võimalikult meeldivaks. Toit, mille tellisime oli imehea. Ma tellisin järjekordselt pitsa, kuna menüü koosnes enamasti pitsa, pasta või mereanniroogadest, lisaks mõni supp. Mereande ma aga ei söö ja supp tundus liiga lahja, et kõhtu täis saada. See pitsa aga oli ilmselt üks parimaid, mida ma kunagi saanud olen. Kohe oli näha, et nad valmistavad toitu armastusega.

Mu tädi tellis supi ning tema meelest oli seegi väga maitsev. Kui me veel sõime, tuldi meie juurde küsima, kas kõik on sobiv ja kas meile toit maitseb. Teenindaja muutus väga rõõmsaks, kui me ütlesime, et toit on imehea. Tegemist oli pererestoraniga, nagu enamikes kohtades Itaalias, mistõttu oli ilmselt teenindajagi äriga väga lähedalt seotud. Jätsime neile isegi veidi jootraha, kuigi Itaalias pole see väga tavapärane.

Põnevad labürint-koridorid

Hiljem, läksin mina Merkaga linna avastama. Leidsime väikesed kitsad tänavad, mis olid nagu koridorid ilma katuseta. Nendes koridorides ei olnud mitte kedagi teist. Mõlemal pool olid seinad ja mõnes kohas ka uksed, mis ilmselt viisid kellegi kodudesse. Need koridorid olid nagu mingi labürint, mis viis mõnest kohast kõrgemale. Kui me olime juba üsna kaugele jõudnud, siis otsustasime, et otsime tagasitee ‘tava’tänavatele, kuna juba hakkas pimedaks minema. Kui me lõpuks koridorilabürindist välja pääsesime, hakkasime ümberringi vaatama, et kuhu me nüüd lõpuks jõudnud oleme. Kindlasti polnud see koht, kust me enne koridoridesse sisse saime.

amalfitänavad

Huvitav toiduelamus

Juba üsna varsti nägime mu tädi ja ta meest meile vastu jalutamas (kuna Amalfi on nii väike linn). Nad rääkisid meile loo, mis nendega juhtunud oli. Lugu, mis nad meile jutustasid, oli järgmine.

Nad olid läinud kahekesi mingisugusesse söögikohta sööma. Kuna aga nende inglise keel ei ole just kõige parem, siis nad natuke alguses pelgasid ilma meieta restorani sööma minna. Restoranimenüüst olid nad lugenud välja midagi seoses baby‘ga, mis mu tädi mees arvas, et on vasikas või baby ribs. Kui nad aga lõpuks toidu kätte said, selgus, et nad olid tellinud beebikaheksajala. Kuigi see oli esimene kord, kui ta seda proovis, sõi ta ilusasti eestlase kombel kõik ära ja ütles veel hiljem, et maitses suht normaalselt. Meie saime aga selle loo üle kõvasti naerda.

Algselt reisi planeerides, oli mõte minna kohe samal päeval Positanosse. Kuna see aga oleks tähendanud rohkem bussisõitu mööda kurvilisi teid järsu kalda ääres, otsustasime Positanosse minna teisel päeval. Peaaegu kõigil meil läks Amalfi bussisõidu ajal süda pahaks, seega sellel päeval otsustasime me lihtsalt viibida Amalfis ja tutvuda kõigepealt selle linnaga.

Järgmisel päeval sõitsime terveks päevaks Capri saarele.

Edasi reisides!

If you like the article, like and share 😉

You may also like...